Alveri luule ei ole just iseäranis lillerikas. Pigem -vaene. Eriti tema loomingu ennesõjaaegse kõrghooaja stiil oli hoopis teistsugune, sümbolistlik, napp, vahel müstiline. Nagu „Peeglis“, kus vaimupõhja sukeldunud tuuker näeb „teispool tunnet, aimust“ (aga ka omaenda pimedust ja valevannet) „kummalisi lilli, mil inimeste keeles pole nime“.