Kolmkümmend aastat tagasi oli elu palju lihtsam. Kui tänaval tuli vastu dressipükstes nahktagiga kiilaspea, siis oli kaugelt selge, et see on kurjategija. Pätt võis igale inimesele tänaval kallale tulla ning rusikaid või isegi relva kasutades raha ära võtta. Mobiiltelefone rööviti kolmkümmend aastat tagasi harva, sest neid oli ainult kõige jõukamatel inimestel. Seevastu rahast jäid inimesed tänaval sageli ilma, sest ka pangakaarte veel polnud ning kõik inimesed kandsid kaasas sularaha. Ehk on tõesti kohatu võrrelda Eesti praegust kuritegevuse olukorda ületamatute üheksakümnendatega, mil seadused veel eriti ei kehtinud. Seepärast võtsin lahti statistikakogumiku „Kuritegevus Eestis 2024”. Sealt leidsin sellised andmed: kui veel 2010. aastal toimus Eestis 599 röövimist, siis mullu ainult 101. Kuna juriidilise maailma mõisted ei kattu sageli tavaliste inimeste arusaamadega sõnade tähendusest, siis täpsustan. Karistusseadustiku § 200 kohaselt on röövimine: „Võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, – karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.” Kõige raskemad ning samas ühiskonna kriminogeenset The post Hannes Rumm: kuritegevus kolis tänavalt meie telefonidesse appeared first on Lääne Elu .