Praegu, suure presidenditüli raames, peaks minus kahjurõõm pulbitsema. Või lausa keema. Kuigi ei pulbitse ega kee. Vaadake, president Karis pole mind kordagi Roosiaeda sööma kutsunud, ta on minu pealt hea mitu taldrikutäit head ja paremat kokku hoidnud. Samas tuleb tunnistada, et ega president Kaljulaid ka mind sööma ei kutsunud, sai seda kutset oodatud, aga lõpuks tuli ikka endal poes ära käia ja pliit kuumaks ajada. President Ilves oli mulle hea president, tema ainsana kutsus mind einestama ja ma mäletan veel siiani suus selle soolatud siiakala hõrku maitset.