«Avatari» filmid kipuvad juba eos olema nagu metsikud peod, kus kõik liiga palju napsu võtavad: pärast ei mäleta enam keegi, kes seal kõik kohal olid või mis seal täpselt toimus. Ja kui tuleb hakata meenutama, kuidas siis ikkagi oli, siis kehitatakse õlgu ja öeldakse, et noh, äge. Tipptasemel 3D-elamustena on «Avatarid» suutnud kinokülastajate taskutest kokku riisuda miljardeid dollareid, aga pärast Pandora planeedil ära käimist nendest filmidest pikemalt rääkima ei jääda. Ja kui suur põnevus tipptasemel efektidest ning 3D-formaadist on vaikselt lahtuda jõudnud, siis aina enam tundub, et põhjusega. Seeria kolmas film «Avatar: Tuli ja tuhk» paraku midagi uut lauale ei pane, siin on mõne erandiga täpselt sama praad, mida serveeriti paar aastat tagasi «Avatar: Vee puudutusega».