On õhtuid, kus Eesti tundub eriti habras. Mitte kaardil, vaid südames. Kui sinimustvalge ei lehvi lipuvardas, vaid mõttes. Siis ma mõtlen, kui kummaline on see, et ma saan siin olla, rääkida omas keeles, elada oma nime all. See oleks võinud olemata olla, mõtiskleb Airis Piigli.