Olen alati armastanud illustratsioonidega ajakirju, mis lubavad aja maha võtta ning ühelainsal fotol tervet lugu jutustada – säärasel fotol, mis sunnib sind peatuma, ainiti vaatama ning tundma, kuidas aeg läbi paberi välja pressib. Ühes hiljutises ajakirjanumbris nägin fotot, mis mõjuski täpselt nii: „Tantsumaraton Roomas, 1952. Surmväsinud.“ Tantsijad seisavad hädavaevu püsti, näol midagi trotsi ja kokkuvarisemise vahelist.