[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Lahkusin keldrist innustunult. Miša ootas mind väljas. Ta oli viimased kaks tundi veetnud kohvikus kohvi juues ja oma päevikut kirjutades. Meie esimesest kohtumisest – sellest, kui kiiresti kõik oli läinud; kuidas ta nüüd enam ei mäletanud, kuidas ta enne elas ja kuidas ta juhtunu üle pisarateni õnnelik on. Otsustasime peita end vana pähklipuu sügavasse varju, pragunenud raudpingile vana kreeka kiriku kõrval. Kuum asfalt oli kaetud kuivanud lehtede ja küpsete pähklitega. Kelleltki küsimata võtsime luuad ja pühkisime puualuse ära. Tundes et oleme oma kohuse täitnud ja suudlesime – mis vihastas mööduvat koguduseliiget sügavalt. Noh, järelikult oligi aeg edasi minna. Imeline lõhn juhatas meid lähimasse väikesesse pagaritöökotta. Klaasi taga riiulitel olid kuldpruunid pirukad, pikad tainas vorstid, pehmed võiga küllastatud hatšapurid ja lobianid ning krõbedad kuldsete külgedega tšeburekid. Ajutiselt turult otse tee ääres ostsime foori punase tule ajal ilusa tomati. See oli mu peopesa suurune. Nälg ei lubanud kauem oodata ja nii istusime pargikohviku plastlaua taha, et na The post Minu väike Gruusia suvi: kolm õlut appeared first on Lääne Elu .