On väidetud, et kaugel keskajal oli Tartu ja Pihkva elanikel Peipsi, Emajõe ja Võrtsjärve kaudu laevatatav ühendus Läänemerega. Sel juhul oleks loomulik väita, et keskaegse hansalinna Tartu areng ja õitseng tugines teatud määral just tänu veeteitsi käinud kaubavahetusele – miski, mida 17. sajandil enam ei paista olevat toimunud, kuid mida üritati ühel või teisel moel taastada.