Eesti rohevõrgustik, mis peaks hoidma maastike ja ökosüsteemide sidusust, kipub senises planeeringutes jääma üha enam pelgalt joonistuseks töödokumendis, sest intensiivne inimtegevus – lageraietest üledimensioneeritud taristuni – ebamäärase õigusliku staatusega võrgustikku üldjuhul ei arvesta. Rohevõrgustiku sidususe ja toimivuse tagamine vajab ökoloogiliselt adekvaatsemat käsitlemist juba riigi tasandil, leiavad Eestimaa Looduse Fondi projektijuht Laura Uibopuu, looduskaitsja Farištamo Eller ja keskkonnajurist Liis Keerberg.